Eile käisime Merlega Royal Fashion Day'l kuhu me saime VIP press pääsmed. Kuid enne kui ma sellest räägin, tahan mainida kuidas on elu sind erinevate inimestega kokku viinud. Puhtalt juhuse tahtel.
Alustame eelmisest aastast, kui ma veel Fulhamis kohvikus töötasin. Lauda number viis istusid neli meesterahvast ja mul kulus tükk-aega arusaamaks, et nad on eestlased. Kui üks nendedt maksma tuli küsisin ma eesti keeles kas nad on eestlased. Uskuge või mitte aga ma pidin oma küsimust nii palju kordama kuni ma küsisin temalt seda inglise keeles ja ta lõpuks minust aru sai. Ta ütles, et mul oli nii tugev aksent, et ta ei saanud mitte midagi aru! Edasi rääkisime siiski eesti keeles ja sinna see jäi. Väga lahe oli esimest korda Londonis kedagi oma kodunaalt kohata.
Järgmine kord kui eestlasega pooleldi kokku puutusin oli just mõni päev tagasi-kui me rääkisime nende fotograafidega ja üks küsis kus ma pärit olen. Kui vastasin, et Eestist siis oli tal naerulsui hea teatada, et tema hea sõber Taavi on eestlane. Vot kui põnev. Ta oli väga tark ja teadis meie ajaloost uskumatult palju.
Ning nüüd eile- tulin mina Temple stationis maha ning mulle jäi silma üks punaste juuste ja musta kaabuga tüdruk. Ta lihtsalt paistis oma loomult ja olekult silma ning ma teadsin, et ta laheb ka samasse kohta kuhu meie Merlega. Mingil ajal kadus ta ära kuid kui Temple Hall'i sisenesime, tundsin ta kohe ära ja ütlesin seda ka Merlele. Neil oli nimekirjaga mingid jamd ning see ajas närvi. Loomulikult teatasin ma oma olekust ka Merlele. "Issand jumal, tahaks nagu sisse saada juba, kaua nad otsivad mu nime?" Ise naeratades, et keegi ei mõtleks mis hull naine ma olen. Just sel hetkel küsis see punapea neiu meil puhtas eesti keeles "Kas te räägite eesti keelt?" Sellele järgnes lihtsalt naerupahvakas ja mu nimi sai üles leitud!
Elu võib vahel naljakalt põnev olla, eksole?
Pikema postituse eilsest Fashion Shows't teen siis kui mul Merle käest ja fotograafidelt pildid käes!
Alustame eelmisest aastast, kui ma veel Fulhamis kohvikus töötasin. Lauda number viis istusid neli meesterahvast ja mul kulus tükk-aega arusaamaks, et nad on eestlased. Kui üks nendedt maksma tuli küsisin ma eesti keeles kas nad on eestlased. Uskuge või mitte aga ma pidin oma küsimust nii palju kordama kuni ma küsisin temalt seda inglise keeles ja ta lõpuks minust aru sai. Ta ütles, et mul oli nii tugev aksent, et ta ei saanud mitte midagi aru! Edasi rääkisime siiski eesti keeles ja sinna see jäi. Väga lahe oli esimest korda Londonis kedagi oma kodunaalt kohata.
Järgmine kord kui eestlasega pooleldi kokku puutusin oli just mõni päev tagasi-kui me rääkisime nende fotograafidega ja üks küsis kus ma pärit olen. Kui vastasin, et Eestist siis oli tal naerulsui hea teatada, et tema hea sõber Taavi on eestlane. Vot kui põnev. Ta oli väga tark ja teadis meie ajaloost uskumatult palju.
Ning nüüd eile- tulin mina Temple stationis maha ning mulle jäi silma üks punaste juuste ja musta kaabuga tüdruk. Ta lihtsalt paistis oma loomult ja olekult silma ning ma teadsin, et ta laheb ka samasse kohta kuhu meie Merlega. Mingil ajal kadus ta ära kuid kui Temple Hall'i sisenesime, tundsin ta kohe ära ja ütlesin seda ka Merlele. Neil oli nimekirjaga mingid jamd ning see ajas närvi. Loomulikult teatasin ma oma olekust ka Merlele. "Issand jumal, tahaks nagu sisse saada juba, kaua nad otsivad mu nime?" Ise naeratades, et keegi ei mõtleks mis hull naine ma olen. Just sel hetkel küsis see punapea neiu meil puhtas eesti keeles "Kas te räägite eesti keelt?" Sellele järgnes lihtsalt naerupahvakas ja mu nimi sai üles leitud!
Elu võib vahel naljakalt põnev olla, eksole?
Pikema postituse eilsest Fashion Shows't teen siis kui mul Merle käest ja fotograafidelt pildid käes!
No comments:
Post a Comment