Tahtsin juba ammu seda uudist jagada kuid see polnud veel sada protsenti kindel. Niisiis-enamus teavad, et mulle meeldib väga kleite disainida. Mul on kaks sketchbook'i mida ma pea igalpool kaasas kannan, vähemalt ühte neist. Kohe kui mingi idee tuleb, kannan selle kohe paberile.
Nii oli ka siis, kui ma oma AuPairi kogemust oma imelises võõrustaja-peres alustasin. Ning mitmeid kordi on vanemad näinud ning kiitnud ja aru saanud kui suur on mul unistus see järgmise etapini viia-õmblema hakata. Niisiis tuli isa ühel päeval töölt koju ning ütles, et ta leidis mulle väga hea kursuse ühes kolledžis üsna meie kodu lähedal.
Mulle anti kohe teada, et ma ei pea millegi pärast muretsema-samal ajal, kui ma koolis oleksin, on poistel kool ning kui mul on raskusi maksmisega saavad nad mind aidata. Niiet ühel ilusal päeval läksingi kooli, et kohapeal täpsemalt asja uurida-mulle meeldib pigem näost-näkku suhelda, kui telefoni või maili teel, eriti kui see nii lähedal asub.
Tol päeval lahkusin ühe A4-jaga kus oli kirjas informatsioon antud kursuse kohta ning järgmine kord läksin ma juba pabereid täitma ja kursuse eest maksma. Hakkan õppima algajatele mõeldud kleiditegemist ning õmblemist. Kestab see üheksa nädalat ning kohal pean käima kord nädalas. Alguseks on see igaljuhul super!
Kuna pärast mind oli järjekorda sattunud mitu mitu inimest, ütlesin, et võin õpilaskaardi järgmine kord teha. Niisiis kolmandat korda tagasi minnes olin seal ainult mõni minut ning lahkusin uhke õpilaskaardi-/piletiga. Tunne oli ja on siiani meeletult hea ning ma olen väga ärevil! Kolmapäeval, 30.09 alustan ma uhkusega uut kooliteed!
Olen nii tänulik oma võõrustajatele ning ka oma enda kallile emmele ja issile, kes mind koguaeg innustasid edasist sammu tegema! ♡
"everything, everything, give me everything.." ütles Alexander McQueen, kui ta alustas tööd St.Martins'i koolis..ta tundis, et ta peab ja tahab õppida nii palju kui võimalik. Ning ma tunnen praegu täpselt samamoodi.
Nii oli ka siis, kui ma oma AuPairi kogemust oma imelises võõrustaja-peres alustasin. Ning mitmeid kordi on vanemad näinud ning kiitnud ja aru saanud kui suur on mul unistus see järgmise etapini viia-õmblema hakata. Niisiis tuli isa ühel päeval töölt koju ning ütles, et ta leidis mulle väga hea kursuse ühes kolledžis üsna meie kodu lähedal.
Mulle anti kohe teada, et ma ei pea millegi pärast muretsema-samal ajal, kui ma koolis oleksin, on poistel kool ning kui mul on raskusi maksmisega saavad nad mind aidata. Niiet ühel ilusal päeval läksingi kooli, et kohapeal täpsemalt asja uurida-mulle meeldib pigem näost-näkku suhelda, kui telefoni või maili teel, eriti kui see nii lähedal asub.
Tol päeval lahkusin ühe A4-jaga kus oli kirjas informatsioon antud kursuse kohta ning järgmine kord läksin ma juba pabereid täitma ja kursuse eest maksma. Hakkan õppima algajatele mõeldud kleiditegemist ning õmblemist. Kestab see üheksa nädalat ning kohal pean käima kord nädalas. Alguseks on see igaljuhul super!
Kuna pärast mind oli järjekorda sattunud mitu mitu inimest, ütlesin, et võin õpilaskaardi järgmine kord teha. Niisiis kolmandat korda tagasi minnes olin seal ainult mõni minut ning lahkusin uhke õpilaskaardi-/piletiga. Tunne oli ja on siiani meeletult hea ning ma olen väga ärevil! Kolmapäeval, 30.09 alustan ma uhkusega uut kooliteed!
Olen nii tänulik oma võõrustajatele ning ka oma enda kallile emmele ja issile, kes mind koguaeg innustasid edasist sammu tegema! ♡
"everything, everything, give me everything.." ütles Alexander McQueen, kui ta alustas tööd St.Martins'i koolis..ta tundis, et ta peab ja tahab õppida nii palju kui võimalik. Ning ma tunnen praegu täpselt samamoodi.
No comments:
Post a Comment