Ciao Amanteo

Marsuudil Nola-Salerno, Salerno-Amanteo liikusime esmaspäeva õhtul rongijaama. Mulle tuli  see üllatusena, sest kõigest päev varem ütles Filippo, mu kallis peika, et me lähme ta tädile külla. Maja olevat neil mere ääres ja me jääme kolmeks päevaks.

Pärast peaaegu nelja tundi rongiga sõitmist astusime jahedast rongist lämbesse paradiisi. Oli pime aga rongipeatusest oli siiski näha lainetavat merd ja tesel pool linna siluetti. Autoga pisikesse suvelinnakusse jõudes ootas meid ees imeline Itaalia õhtusöök ning siis langesime väsinuna õndsasse unne.

Ärgates oli kibe lausa kiire dush võtta-tahtsin kohe randa joosta ja pruuniks saada ja lainetes mõnuleda. Itaallastele kohaselt oli see protsess natuke aeglasem-käisin pesemas, sättisime oma riided kappi, sest seda ei saa ju hiljem teha, ootasime värskeid croissante, mida onu jalgrattal tooma läks. Sõime hommikusööki ja pärast seda ma juba nii kibelesin minna. 

Rand oli 200m kaugusel ja see oli imeline rand. Vaade oli imeline, vesi oli soe, inimesed nii armsad kohe uusi inimesi uudistama! 

Paraku polnud seal internetti ning ma ei saanud perele öelda, et olen elus ja terve. Eelviimasel päeval läksime Amanteo kesklinna ning jäätisekohvikus oli internet. Muidugi oli vanematelt ja õdedelt kirjad sisuga kas ma ikka elus olen. Nii kaua kui ma sain trükkisin emale, et kõik on korras.

Tagasi tulime samamoodi-Amanteost Salernosse.  Selle rongisõidu eest maksime täpselt null eurot. Piletimasin oli katki ning rongi peal ei näinud me ühtwgi piletikontrolli.  Miks mitte? Salernos oli meil tund aega rongini aega, seega võtsime kohvi ning Filippo näitas mulle ilusa vaatega merd. Kodus ootas meid imeline Napoli pizza ja magus uni võis alata, lõpuks ometi!