See oli eelmise aasta Maikuu, kui tulin tagasi Londonisse pärast neljapaevast puhkust Eestis. Esimene päev pärast puhkust olin tagasi tööl kohvikus ning nägin köögis rippumas CV'd. Minu esimene mõte oli, et see kutt on ikka päris kena! Järgmine päev tuli ta proovipäevale ja sellest esimesest päevast hakkasime väga hästi läbi saama.
Meievahelist tõmmet oli üsna alguses juba näha kuid me hoidsime oma suhted sõprustasandil. Mina ei olnud piisavalt julge oma tundeid välja öelda ning vahepeal kphtasin ma teist kutti. Kuid alati tollega väljas olles, mõtlesin ma Filippo peale ja üsna kiirelt sain aru, et mingi aeg pean ma lõpuks Filippole ütlema.
Niisiis ühel õhtul, mil ma tegelikult olin väljas teise kutiga, tundsin, et nii ei saa ning ütlesin talle, et meie vahel ei hakka kunagi midagi olema. See jäi ka meie viimaseks kohtumiseks. Kohe pärast seda helistasin Filippole ning küsisin kas ta viitsib jalutama tulla. Õnneks ta viitsis ning me jalutasime Putney silla juurde. Me rääkisime mõlemad, mida me teineteise suhtes tunneme ning ühel hetkel ma lihtsalt suudlesin teda. See oli imeline tuulevaikne õhtu ning vaade sillalt oli imeline. See oli parim moment mu elus ning sellest ajast peale olime mõlemad nagu peata kanad. Me tahtsime musutada ja kallistada igal pool kuid otsustasime seda salajas hoida. Eriti raske oli teist nägu tööl teha. Vahel kui ta minust möödus siis ta ikka sosistas salaja või andis õhumusi.
Nii see läks kuni ühel õhtul jalutasime jälle Putney sillal. Jäime seisma ja seda vaadet nautima kuni Filippo hakkas uuesti oma tundeid väljendama. Lõpuks tulid tal need kolm ilusaimat sõna üle huulte. Ma olin lihtsalt kõige õnnelikum tüdruk. Suures ahastuses ütlesin ma muidugi vastu ning ma ei suutnud uskuda kui vedanud mul on. Putney sillast sai MEIE koht. Koht, kus oli meie esimene musi ning koht, kus me üksteisele esimest korda armastust avaldasime.
14.juuli hommik algas nagu iga teine. Mina olin kohvikus tööl ja tal oli vaba päev. Kuna kliente polnud üldse, otsustasime töökaaslasega pilte tegema hakata. Ühe selfie, millel olime kahekesi, panin ma Viberi vestlusesse, kus olid kõik meie töökaaslased. Lisasin kirja, et "tööl on väga kiire" ilmselgelt naljaga. Telefon värises taskus ning Filippo vastas sinna samasse kommuuni "tere hommikust kallis. Sa oled nii ilus, nagu ingel!" Unisena oli ta seda pilti näinud ja arvanud, et saatsin selle ainult temale.
Ma ei teadnud kuidas reageerida. Köögis istus meie kokk-juhataja ning leti taga koos minuga oli toosama neiu, kellega pilte tegin. Kõigil olid telefonid näpus. Ma vaikselt lihtsalt üritasin neid jälgida ning aru saada, mis on nende reaktsioon. Mõlemad hakkasid aga itsitama ja ütlesid, et kõik said juba nagunii ammu aru, et midagi toimub meie vahel.
Samal õhtul oli juhataja juures grillimine ning filmiõhtu ning pärast seda saime lõpuks end vabalt tunda. Hoidsime nüüd ka nende ees käest kinni ja kallistasime. See õhtu oli üldse väga mõnus. Kõik patsutasid meid õlale, justkui me oleks abiellunud.
14. juuli on meie aastapäev just seepärast, et siis saime ise ka aru, et me tõepoolest oleme mõni nädal juba rohkem kui sõbrad olnud. Kuid see unisena kirjutatud sõnum andis nii meile, kui ka teistele teada, et me oleme tõesti paar!
Meievahelist tõmmet oli üsna alguses juba näha kuid me hoidsime oma suhted sõprustasandil. Mina ei olnud piisavalt julge oma tundeid välja öelda ning vahepeal kphtasin ma teist kutti. Kuid alati tollega väljas olles, mõtlesin ma Filippo peale ja üsna kiirelt sain aru, et mingi aeg pean ma lõpuks Filippole ütlema.
Niisiis ühel õhtul, mil ma tegelikult olin väljas teise kutiga, tundsin, et nii ei saa ning ütlesin talle, et meie vahel ei hakka kunagi midagi olema. See jäi ka meie viimaseks kohtumiseks. Kohe pärast seda helistasin Filippole ning küsisin kas ta viitsib jalutama tulla. Õnneks ta viitsis ning me jalutasime Putney silla juurde. Me rääkisime mõlemad, mida me teineteise suhtes tunneme ning ühel hetkel ma lihtsalt suudlesin teda. See oli imeline tuulevaikne õhtu ning vaade sillalt oli imeline. See oli parim moment mu elus ning sellest ajast peale olime mõlemad nagu peata kanad. Me tahtsime musutada ja kallistada igal pool kuid otsustasime seda salajas hoida. Eriti raske oli teist nägu tööl teha. Vahel kui ta minust möödus siis ta ikka sosistas salaja või andis õhumusi.
Nii see läks kuni ühel õhtul jalutasime jälle Putney sillal. Jäime seisma ja seda vaadet nautima kuni Filippo hakkas uuesti oma tundeid väljendama. Lõpuks tulid tal need kolm ilusaimat sõna üle huulte. Ma olin lihtsalt kõige õnnelikum tüdruk. Suures ahastuses ütlesin ma muidugi vastu ning ma ei suutnud uskuda kui vedanud mul on. Putney sillast sai MEIE koht. Koht, kus oli meie esimene musi ning koht, kus me üksteisele esimest korda armastust avaldasime.
14.juuli hommik algas nagu iga teine. Mina olin kohvikus tööl ja tal oli vaba päev. Kuna kliente polnud üldse, otsustasime töökaaslasega pilte tegema hakata. Ühe selfie, millel olime kahekesi, panin ma Viberi vestlusesse, kus olid kõik meie töökaaslased. Lisasin kirja, et "tööl on väga kiire" ilmselgelt naljaga. Telefon värises taskus ning Filippo vastas sinna samasse kommuuni "tere hommikust kallis. Sa oled nii ilus, nagu ingel!" Unisena oli ta seda pilti näinud ja arvanud, et saatsin selle ainult temale.
Ma ei teadnud kuidas reageerida. Köögis istus meie kokk-juhataja ning leti taga koos minuga oli toosama neiu, kellega pilte tegin. Kõigil olid telefonid näpus. Ma vaikselt lihtsalt üritasin neid jälgida ning aru saada, mis on nende reaktsioon. Mõlemad hakkasid aga itsitama ja ütlesid, et kõik said juba nagunii ammu aru, et midagi toimub meie vahel.
Samal õhtul oli juhataja juures grillimine ning filmiõhtu ning pärast seda saime lõpuks end vabalt tunda. Hoidsime nüüd ka nende ees käest kinni ja kallistasime. See õhtu oli üldse väga mõnus. Kõik patsutasid meid õlale, justkui me oleks abiellunud.
14. juuli on meie aastapäev just seepärast, et siis saime ise ka aru, et me tõepoolest oleme mõni nädal juba rohkem kui sõbrad olnud. Kuid see unisena kirjutatud sõnum andis nii meile, kui ka teistele teada, et me oleme tõesti paar!
No comments:
Post a Comment