Sunday, 21 June 2015

Ma olen omadega täiesti läbi-alates reede hommikust olen ringi jooksnud ja mul pole aega olnud niisama telefonis netis passida. Milline piin!

Reedel kell üheksa oli mul aeg kinni pandud juuksurile. Tahtsin juba pikemat aega juuksed maha lõigata ja uurisin koguaeg sellist veebilehekülge nagu bemyhairmodel.com  kus (põhiliselt Londonis asuvad) juuksuri praktikandid otsivad omale juuksemodelle. Kas siis värvimise voi lõikamise jaoks. Enamus tööd on tasuta, vahel harva on tadustatud kuid ka siis tehakse väga suur allahindlus! Mina leidsin oma juuksuri eelmine nädal. Ma saatsin enda juustest pildi ja soengust, mida ideaalis tahaks.


Kuna juuksurisalong asus Chelseas, pidin ma vähemalt poolteist tundi varem kodust välja minema. Mul võtab umbes 40min aega, et alles linna jõuda(oxford street'ile). Õnneks leidsin koha kiirelt üles ja olin kohal mõned minutid enne üheksat. 

Pärast juuksurit otsustasin jalutada Fulhamisse. Kohta, kus ma varem töötasin. See oli salongile üsna lähedal ja võttis vahest umbes pool tundi aega, et rahulikult jalutades kohvikusse jõuda. Kohale jõudes olin üsna näljane ning ma sõin seal väga hea lõuna ja umbes kahe paiku hakkasin koju tagasi minema. Kodus tegin kiiresti tolmuimejaga, viisin prügi välja, tegin üleüldist koristamist. Varsti olid teised kodus ja me hakkasime emaga šokolaadimousseed valmistama. Õhtusöök oli seekord vanaema juures ja nagu kõik eelnevad, oli ka seekordne sööma suurepärane! Kodus olime tagasi umbes kell kümme või pool üksteist õhtul kuid ma aitasin kodus emal veel võileibu Saksa vahetusõpilasele kaasa teha. Vaene poiss pidi järgmisel päeval enne viite hommikul rongi/metroo(?) peale minema, et alustada kaheksatunnist sõitu Saksamaale. Panime talle kaks kotti süüa kaasa!

Voodisse jõudes olin juba üsna läbi ning ei võtnud kaua, kui ma unenägusid nägin. Hommikul vedeleson niisama voodis ja pärast dušši hakkasin niisama vaikselt sättima. Ma ei teadnud mille kaoks aga lihtsalt hakkasin meiki tegema ja riideid valima. Mu ainus plaan oli õele pakk posti panna ja kõik. Pakki ma lõpuks teele siiski ei pannud, sest see oleks läinud 47naela!!!! Eks ta kaalus ka omajagu kuid siiski, mida kuradit ausalt!? Augustis Eestisse minnes panen lihtdalt kogu tavaari käsipagasisse.


No viisin paki koju tagasi ja läksin linna. Polnud mingit plaani, kuhu minna või mida teha. Mingil hetkel lihtsalt avastasun end Primarkist, kust lahkusin uue ilusa pesuga. Samal ajal tahtsin ma Tamarale vastata, kes varem oli sõnumi saatnud, et ta on linnas. Ma tahtsin Filippoga rääkida ja õdedega vestelda ja lihtsalt maha istuda. Aga mu telefon oli end vahepeal välja lülitanud niiet pidin otsima kohta, kus saaks laadida ja kohvi juua!

Vihma sadas ja mul polnud vihmavarju, mistõttu panin käed rinnale risti ja hoidsin pea maas. Otsisin vaid Costat või Starbucks'i või ükskõik mis kohta, kuhu saaks lihtsalt maha istuda ja telefoni ja ennast ka laadida. Kõndisin siis Piccadilly juures juba kui järsku keegi peab mu kinni. Ma väga ei pannud tähele, mis ta alguses rääkis. Arvasin, et tahab teed küsida, kuni ta end tutvustas. No oli üsna nägus teine jah aga ma tõesti ei viitsi.. sinuga tuttavaks saada või välja minna.  Igatahes tuli välja, et ta on Austraaliast ja ta ekstüdruk oli eestlane! Ta ütles Eesti keeles "Tere!" "Kuidas läheb?" Ja "Sul on ilusad silmad"

See kõik tundus nii imelik aga samas huvirav. Sain veel teada, et ta mängib trumme. No vapsje. Igatahes hiljem ma temaga kokku ei saanud ega saa temaga arvatavasti kunagi kokku. Vot sellinne seiklus keset tihedat Londonit.

Kuna otsisin ikka kohta, mis ei oleks puupüsti rahvast täis, liikusin mujale tänavale. Ühel hetkel möødus minust natuke vanem meesterahvas, kes minuga juttu üritas ajada. Naeratasin viisakalt, ise läbi huulte vaikselt lausumas "what the hell is happening?" Ning liikusin pooljoostes edasi. Teda see ilmselt ei heidutanud, sest ühel hetkel oli ta mu selja raga ning lausus "Ma tean, et see kõlab imelikult kuid sul on imeline aura!" Eeeeeee.. ma ei osanud ega jõudnud midagi kosta kui ta edasi rääkis. Ta ütles, et mu aura in väga hea ja positiivsust kiirgav. Pärast mainis, et mind ootab ees muutused, mida ma ei tohiks karta. Need olevat positiivsed tuuled, mis puhuma hakkavad kuid mingil põhjusel kardan ma neid.  Kui ta rääkis, olid ta silmad suletud ja ta justkui üritas mu sisse näha. Korraks ta veel mainis, et ta ''näeb midagi''kuid sellega ta piirdus. "What do you mean? What did you see?" Küsisin uudishimulikult. Ta vastas vaid, et ma ei kardaks ja laseks minna asjadel nii nagu nad lähevad!

No johhaidii.. eks ma nüüd üritasin mõelda kõikidele variantidele, mis võiks mu ellu muudatusi tuua. No tegelt mõtlesin rohkem selle peale, kus ma oma telefoni laadida saaks. Alles hiljem mõtlesin selle peale, mis ta ütles. No on alles huvitav siin, eksju?

Olles telefoni sisse lülitanud, vastasin lõpuks Tamarale, kes õnneks veel linnas oli. Pooliku karamelli cappuchinoga ja 19% akuga jooksin nüüd Tamaraga kokku saama. Istusime uuesti kohvikusse, et ma saaksin uuesti telefoni laadida. Võtsime veel ühed kohvid ning liikusime umbes üheksa ajal kodu poole. Kodus oli  lõpuks alles mõni minut enne ühtteist. Ollen julmalt väsinud, tahtsin ruttu magama jääda. Õhtu lõppes siiski kell neli hommikul, sest täpselt nii kaua rääkisime me Filippoga WhatsApp'is.

Ma olen nagu tühjaks pigistatud sidrun. Omadega nii läbi eu ole ma juba ammu olnud. Kuid siiski on täna nii ilus ilm, et see oleks tobe kui ma terve päev kodus vahiks. Oh, oli alles nädalavahetus ja vabandan, et jutt läks liiga pikaks. Loodan, et oli vähemalt huvitav lugemine!






2 comments:

  1. Tore, et ikka blogid, minul on küll väga huvitav lugemas käia :) London ja üldse Inglismaa hakkab ka üha enam huvi pakkuma.

    ReplyDelete
  2. Oi aitäh! :) hea meel kuulda, et Sulle huvi pakub. Siin on tõesti huvitav! :)

    ReplyDelete