Friday 1 May 2015

Hello London!

Nonii.. enda kalli issi sünnipäeval tulin õhtuse lennuga Londonisse. Stanstedi lennujaamas ootasin Richardit, pereisa, kelle juurde ma AuPairiks tulin. Kuna mul oli Eesti sim-kaart sees, ei saanud ma talle gelistada. Konekaarti lennujaamas ei müüdud kah! Igatahes kãisin seal ringi natuke kui kuulsin oma nime. Väga kergendav tunne oli.

Perekond elab Põhja-Londonis, mis tundus väga lahe. Eelmine kord elasin kaheksa kuud lõunas. Ongi vaheldus ja näen uut piirkonda ja..ja..ja

Lennujaamast sõitsime kahjuks mingi tund aega koju, sest muidugi oli mingi hull liiklustöö keset ööd. Autosi oli nagu tipptunni liikluses. Korraks vaatasin niisama ringi, kuigi oli pime ja linna polnud nähagi, kui järsku mingi mustanahaline mees kõrvalt autost väga kavalalt naeratas. Ma pidin krambid saama, sest see oli nii jube ja kuna liiklus seisis, siis tundsin, kuidas ta vahib mind. Tere tulemast Londonisse, Laura!

Maja on suur ja uhke ja ilus. Erinevalt tavalistest Inglismaa majadest,  on see maja ilusasti renoveeritud/uus ja VÄGA moderne! Jumal hoia..tulin mina Lõuna-Itaaliast, kus kohvi keedeti vaikeses plekist anumas ja millest sai ainult espresso. Nüüd saan oma kohvi vähem, kui minutiga valmis. Panen pulbri ja keeran kraanist keeva vee peale. Just! Neil on eraldi kraan keeva vee jaoks. See pole veel kõik.. ükskord olin üksi kodus ja töömees tuli mingile rahale järgi. Helistas ukse kella ning uksel ütlesin, et olen üksi. Just sel hetkel kostus kuskilt pereisa hääl. Nimelt on tal telefonis app, millega ta saab vastata ja näha, kes ukse taga on. Kui keegi pole kodus ja keegi tilistab kella, saab ikka vajalikud jutud läbi uksekella ära räägitud. Lisaks on neil julmalt palju süüa. Üle kolmekümne paki hommikuhelbeid kindlalt! Hoia alt Instagram mu hommikusöögi piltidega!

 

No antud pildid on jah pudru, millele lisasin yummisi marju!

Vaatamata sellele, et maja on hullult mõnus ja mul on oma eraldi korrus koos suure magamistoa ja vannitoa/wc'ga, oli mul paar esimest päeva hullult kurb tuju ja masendus. Olin just üle poole aasta kuu aega oma kalli peikaga olnud ning seekordne head-aega oli palju kurvem kui eelmine kord. Meie suhe muutus selle ajaga väga lähedasemaks ja tõsisemaks. Korraks mõtlesin, et vahet pole, jään ilkagi oma kalli juurde Itaaliasse, õpin rohkem keelt ja hakkan kasvõi koristajaks. Lahkusin ikkagi, mõeldes nii enda, kui ka oma Filippo tulevikule. Siin teen ma tööd ning saan raha säästa(no nii palju kui minusugune laristaja säästa oskab), saan mõelda kooli peale. Kuigi lahusolek on väga valus, on varsti parem uuesti koos olla!


Pole head ilma halvata ja vastupidi. Olen niiiiii õnnelik, et olen tagasi Londonis. Kuid olen niii kurb, et olen kaugel oma printsist! Vot! Oxford street, primark, costa hazelnut latte ja charity shopid teevad aga iga päeva natuke paremaks! Täna sain näiteks viiekümne penniga uhke kuldse kaelakee ning ilusaid asju oma tuppa. Appi, kuidas mulle meeldib tube ja kodusi dekoreerida! Nuud on mul suur ja ilus tuba ning plaan on jääda vähemalt aastaks, niiet sellest toast saab raudselt ilusaim tuba selles majas, hihi



No comments:

Post a Comment