Tuesday 12 May 2015

Enamasti kui mul midagi teha pole, lähen ma kas charity shop'idesse,  mõnd uut kohta avastama või raamatukokku. Nagu paljud teavad, armastan ma lugeda. Eelmises postituses mainitud raamat sai läbi ning läksin uute järgi. Tulin tagasi kolme raamatuga, millest üks varsti juba läbi saab. Täielik nohkari tunne on aga mis ma teha saan, kui nii palju huvitavaid raamatuid trükitakse?





Ühel päeval mõtlesin julguse kokku võtta ja naabrite juurde küsima minna, kas neil ka AuPair on. Minu perekond teadis rääkida, et neil on seal peres kolm last ja tavaliselt seal on alati mingi lapsehoidja. Läksin siis ukse taha ja tilistasin kella. See oli nii vali ja kestis mingi kümme sekundit, kuigi vajutasin vaid korra nupule. Ukse avaski, üllatus-üllatis, AuPair ise. Rääkisime ukse peal juttu kuid kuna laps, keda ta tol õhtul vaatas(teised olid ära kuskil) jooksis edasi-tagasi lühikeste riietega, ei tahtnud ma, et ta külmetaks ning ütlesin neiule, et tulen ülehomme hommikul ja et me võiks välja minna. Kiire head-aega ja lippasin koju tagasi.

Läksime ülejärgmine hommik bussiga Harrow'isse. See ei ole kaugel ning seal on mõnusalt palju kohvikuid ja poode ja kaubakeskuseid. Võtsime alguses kohvi ja seejärel liikusime niisama ringi. Pidin koguaeg kella vaatama kuna pidin varem koju tagasi minema kui tavaliselt. Sellegipoolest saime mõnusalt aega veedetud ja varsti lähme uuesti välja.



No comments:

Post a Comment