Eestis! Tallinnas! Ei Inglismaal ega Itaalias. Oeh, nii paljust pean nüüd kirjutama aga alustame algusest. Lubasin ju kirjutada nendest kahest nädalast Londonis, kui ma alles seal oma elu sisse seadsin.
Enne kui Londonisse läksin, otsisin igasuguseid odavaid tube, mida saaksin sinna minnes kohe rentima hakata. Kahjuks ei leidnud ma sobivat, plus ma ei pannud ju nii palju raha kõrvalegi, et oleksin saanud koos tagatisrahaga kohe toa üürida. Niisis otsustasin kasvõi hostelis voodi võtta( jah voodi, sest kui tahad odavamat tuba, siis jagad tuba päris mitme inimesega ). Ja seal oli juba odavamad, näiteks kümme naela öö, seega 70 naela nädala eest. Kahjuks ei bookinud ma isegi kaks päeva enne minekut ühtegi voodit ega tube ega mitte midagi. Kuidagi imelikul kombel olin ma koguaeg aga väga rahulik, nagu teades, et lageda taeva all ma nagunii magama ei pea.
Kuidagi jõudsin omadega sellisesse kohta, nagu Couchsurfing.com ja lühidalt öeldes veetsin esimesed ööd inimese juures, keda ma esimest korda nägin Londonis. Tegemist oli väga toreda inimesega, ta näitas mulle linna ja oli väga meeldiv inimene.( Seal lehel oli temast ülipalju head kirjutatud, sellepärast polnud ma ka mures) Kui tema juurest lahkusin, olin ikkagi mõned ööd hostelis ja hotellis kuni siis lõpuks sain omale väikse armsa toakese Wimbledonis, kus elasin kuni augustini. Kuigi ma ei ööbinud kordagi tänaval, oli siiski jube ringi rännata oma kohvritega ja otsida neid hosteleid kuhu ma vastu tahtmist läksin, kus ma hirmu pärast magada ei saanud. Plus see stress ja tööotsimine, pidin ka vanematelt üsna kiirelt raha juurde küsima jne.. seepärast võingi öelda, et seda algusaega ei sooviks ma iial tagasi. Jube..
Mais, kohe peale väikest külaskäiku Eestis, tuli meile kohvikusse tööle üks poiss. Ta oli pärit Itaaliast ja ta CV-d vaadates juba sain aru, et tegu on väga targa ja meeldiva inimesega, noh pilt oli ka päris ilus. Me hakkasime kohe alguses juba väga hästi läbi saama ning juulis, täpsemalt 14. juuli, alustasime oma suhet. Ja need kuud on seni olnud parimad mu elus. Ta kandideeris Itaaliasse ülikooli, kuhu ta sisse sai, ning seepärast tahtis ta Londonist lahkuda ja kodumaale õppima minna. Minu sünnipäeval, viiendal augustil, küsis ta minult, kas matahan temaga koos Itaaliasse minna. Noh, pole vaja pikalt mõelda, mis ma vastasin. Armastus on vahel ikka päris hullumeelne. Jätsin oma mõlemad tööd, ostsime piletid, läksime Itaaliasse! Vot kuhu elu mind viis.
24. august lendasimegi Itaaliasse. Pere võttis mind väga hästi vastu ja kõik olid väga sõbralikud ja toredad. Täiesti teistsugune rahvas kui Inglismaal. Üritasin keelt õppida nii kiirelt, kui saan, et tööle minna ja elu käima saada. Kuigi olime ta vanemate juures ja mind koheldi koheselt nagu pereliiget, siis tuli ikka päris kiirelt koduigatsus peale. Londonis ju töötasin koguaeg ja polnud aegagi nii tihti perele mõelda ja igatseda. Üheskoos jõudsime järeldusele, et ehk oleks mul parem natukeseks koju, Eestisse, tulla. Niisis tulingi koju.(Jõudsin just eile, 22.09) Umbes kaheks kuuks, kuni jõuludeni vähemalt, ja siis uueks aastaks Itaaliasse tagasi. Nii kaua saan siin tööd otsida ja raha kõrvale panna ning võib-olla tuleb mu kallis Filippo juba enne jõule siiagi.
And that's it! Üritasin viimased tegemised võimalikult lühidalt kokku võtta. Tekst tuli väga pikk kuid vähemalt sain enam-vähem kõik öeldud, et teid tegemistega kurssi viia.
No comments:
Post a Comment