Wednesday, 23 July 2014

Elu kui filmis

Umbes kaks kuud tagasi, kui olin kohvikus oma vahetuse loppenud ja utlesin tookaaslastele head aega, utlesid, et ma naen nii kena valja ja kui keegi mind tanaval taga hakkab ajama, on mul nende number. Mul oli seljas kollane ohuline pluus ja ning must liibuv ja alt satsiga seelik, beez kott ja balleriinad. Tanasin ning naeratasin ning laksin linna poole. Pidin saama uhe eestlasega kokku, kellega facebooki grupis ''Eestlased Londonis'' tutvusin. Kuna aega oli parajalt otsustasin moni peatus varem maha minna ja jalutada. Nii monus oli, ilm oli ilus ja kuulasin muusikat ja nautisin lihtsalt olemist.
  Uhel hetkel moodus minust uks mees. Me naeratasime uksteisele ja moodusime teineteisest. Jarsku koputab keegi olale ja see oli see sama mees. Ta tutvustas ennast ja kutsus mind dringile. Nii sain ma tuttavaks Diegoga. Meil oli koos vaga tore ja mingi tomme oli ikka meie vahel, kuid see sai sama kiirelt labi kui  algas. Vahemalt on malestus sellest, kuidas kellegiga voib tuttavaks saada lihtsalt linna peal jalutades. Ta on vaga tore inimene kuid loppude lopuks sain aru, et meil on natuke liiga teistsugused maailmavaataed. Otsustasime molemad oma teed minna.











No comments:

Post a Comment