Monday 1 June 2015

Alexander McQueen

Laupäeval sain kokku Saksamaalt pärit AuPairiga. Meil oli kindel plaan minna Victoria&Albert muuseumisse Alexander McQueeni näitusele. Kui eelmine kord seal üksi käisin, tahtsin ka nii väga minna aga järjekord oli nii pikk ja ma olin juba megaväsinud. Nüüd olin ma muuseumis juba kell 11 ennelõunat.

Järjekorras seistes ei arvanud, et see näitus midagi niiii erilist on. Jah, McQueen oli Briti parim disainer mitmel aastal, ta tegi fantastilisi kleite ja üldse disaine kuid ma mõtlesin, et see on lihtsalt ruum, kuhu on pandud ta parimad "palad". Miski ei valmistanud mind ette selleks, mis seal seinte taga oli.

Esiteks kui üle ukseläve astusid, oli tunda koheselt teist atmosfääri. Natuke jahe õhk ning vaga vähe valgustatud ruum. Sealsamas oli mul esimene WOW efekt. Edasi liikusime järgmisse ruumi, kus olid pintsakud ja jakid, ka kleidid, mida ta disainis. Kõige enam jäi meelde absoluutselt imeline oranz bleiser, mille õlakud olid justkui üle pritsitud musta värviga. "Wow, sa olid ikka täielik tegija!" Ütlesin ma mottes, lootes, et ehk jõuab see sõnum ka temani seal taevaserval.


Nagu aru saite, võtsin pildi Googlest. Kahjuks ei tohtinud sees pilte teha. Kui ma alguses mõtlesin, et no mis siin ikka..salaja saan ikka pildistatud, siis hiljem mõtlesin ümber, kui nägin kaameraid ja päris mitu turvameest ringi jalutamas. Ning peale näitust mõtlesin, et see on puhtalt tema loomingu austamine, kui ma lähen siiski VAATAMA tema imelisi meistriteoseid, mitte pildistama. Neid kollektsioone vaadates kadusin ma justkui muusse maailma. Mind ei huvitanud kes seal ruumis veel oli või et osad olid oma alla aastased karjuvad lapsed sinna kaasa vôtnud. 

Igatahes suundusime edasi järgmisse ruumi. Selle ruumi lagi oli silmakujuline ekraan, mis näitas inimesi ujumas, justkui sa ise oleksid basseini põhjas. Valgust oli ainult nii palju, et nägin tema kleite. Seinad olid just nagu luud. Nagu Prantsusmaa katakombides. Ma teadsin, et see oleks kohatu kuid ma ei suutnud end vaos hoida ja ma katsusin kahte kleiti. Kujutate ette, ma katsusin Alexander McQueeni disainitud kleite! Õnneks mind politseiga minema ei eskorditud, seega kõik on korras!

Allpool pilt kleidist, mida katsusin. Teisest kahjuks pilti ei leidnud kuid see oli samast kollektsioonist ja selline õrnroosa väga õhukesest materjalist kleit. Alumine osa oli justkui värviga üle valatud ja see oli nagu guašvärv. Igatahes ma tundsin nii suurt kimbatust seda katsuda. Jah, mõelge nüüd, et olen imelik kuid kas Teie olete Alexander McQueeni disainitud kleite katsunud? :)


No peale seda arvasin, et olen piisavalt ahhetanud ja ohhetanud ning tundus täiesti mõistetav, et pidime pileti eest kumbki välja käima £17.60 millest £1.60 läks heategevusse. Just siis astusime järgmisse ruumi, mis nagu eelmised, oli tume ning põhiline valgus oli ainult tema disainidel.  Seal olid tema kurikuulsad kingad, mille kandis välja Lady GaGa. Seinte sees olid mitmed telekad, millest tuli tema moeshow ja sellest samast moeshowst olid osad kleidid seal väljas. Sellest ruumist oli minu täielik lemmik kleit, mille Alexander lõpetas tegelikult otse vaatajate silme ees moeshowl. Õigemini mitte tema aga masinad. Masinad, mis pritsisid modelli seljasolevat valget kleiti musta ja kollase värviga. Absoluutselt fantastiline ja üdini originaalne. Kui vapustav! Ma üritasin lausa video panna kuid ma ei tea kas see töötab.



Järgmises ruumis oli minu kõige lemmikum kleit, mida nähes ma peaaegu nutma hakkasin. Ma ei tea miks. See oli lihtsalt nii ilus ja võimas! Roosid, roosid ja veelkord roosid.. olid selle kleidi "materjaliks" 



Ning viimaseks ruumiks jäi mõistagi tema viimane kollektsion. Viimane, mille ta ise disainis enne, kui ta feebruaris 2010 eneselt elu võttis. Ma arvan, et see oli tema parim kollektsioon. Need kleidid-mul ei olegi enam sõnu!  Kollektsiooni nimeks oli Platos Atlantis ning see oli ready-to-wear kollektsioon. See oli päris kindlasti tõeline vapustav punkt tema elule ja karjäärile. Kurb, et miski sundis teda oma elu ise lõpetama. Tema pani aluse 21. sajandi moele. Tema pani aluse pealuumaaniale ning tema oli disainer, kes ei vahtinud lihtsalt ülbe näoga lava taga vaid ta jooksis ja rahmeldas stilistide ja muude tegijatega kaasa, et olla kindel, et kõik läheb nii nagu Tema seda soovib. Oma elu viimased sõnad kandis ta edasi pliiatsi ja paberiga, pannes kirja sõnad "i'm sorry..please take care of my dogs..sorry i love you..Lee"




No comments:

Post a Comment