Wednesday, 14 January 2015

How much can i miss London?

Paar päeva tagasi otsisin buduaarist uusi huvitavaid blogisi, mida lugeda. Juhuslikult sattusin ühe Eesti tüdruku blogi peale, kes sõitis Londonisse lapsehoidjaks. Lugesin kõik postitused läbi ja ohkasin omaette..ma tahaksin Londonisse kohe tagasi minna, esimese lennuga! Ma armastan oma tööd, kuid ma armastaksin seda veel enam, kui selle asukoht oleks.. Londonis. Iga kord tööle minnes, sõidan mööda lennujaamast. Sellest kohast kus ma näen lennukeid maandumas ja õhku tõusmas. Issand jumal, mis tunne mul sees on, kui ma sealt mööda sõidan. Sõidaks bussiga paar peatust edasi lennujaama, võtaks esimese lennu Londonisse! Ma ei saagi vist sellest igatsusest ennem üle, kui ma sinna tõepoolest tagasi lähen! Sellepärast ma tegingi otsuse, millega tegin alguse lahti.. andsin tööl lahkumisavalduse. Nii kurb on sealt lahkuda, sest ma tõepoolest armastan seda tööd ning inimesed on lihtsalt megaägedad. 

Miks ma siis nii väga Londonit igatsen? Mida ma täpselt igatsen? Costa kohvisi enne tööpäeva? Või Primarki? Vastus : Ma igatsen kõikeeeeeee

Või võib-olla igatsen ma jälle seda vabadust, mida see linn mulle annab. Kartsin Londonisse maandumise hetkest, et hakkan kohe koduigatsust tundma, nagu ma tavaliselt isegi eestis sõbra juures ööbides tundsin. Heh, ei tundnud ma midagi, üldse mitte!! Koheselt, kui astusin lennujaamas maha, tundsin nagu oleksin ma kodus. Olen siin, kus ma oleksin pidanud juba varem olema. 
 
Ma võiksin kirjutada megapika postituse sellest, mida ja miks ma Londonis igatsen, kui ma kohe praegu ei lõpeta. Jutt hakkab seosetuks muutuma ja ma tunnen kuidas tahaks täi-eee-gaaaa kohvrit pakkida ja Itaaliasse lennata( et oma peikat üle viie kuu näha ) ja sealt otse Londonisse! Poleks seda kuramuse arstiaega 18, veebruaril, läheksin juba enne seda! Kuramus küll! 







No comments:

Post a Comment