Monday, 29 December 2014

2014

Kindlasti oli 2014 seni parim aasta, mis mul olnud on. Nii palju on juhtunud, olen kohtunud nii paljude uute ja põnevate inimestega. olen kogenud uusi asju. Olen õppinud väga palju ning sealhulgas õppinud iseennast tundma :)

         JAANUAR

Nagu paljud teavad, täitsin ma jaanuaris oma unistuse ja läksin üksinda Londonisse elama. Ma ei viitsinud jääda siia lihtsalt ettekandjaks. Mul ei olnud ühtegi ideed, mida siin edasi teha või mida õppima minna. Ma ei olnud selleks valmis, üldse ei olnud. Seega otsustasin, et ah, lähen Londonisse ära, eks näis, mis seal saama hakkab. Esialgu lükkasin koguaeg raha kogumist ja pileti ostmist edasi. Arvan, et kui kuulsin sõbranna käest, kuidas mu õde oli öelnud, et ''ah ta nagunii ei lähe ja ainult räägib'' siis pani see mu kella helisema ja varsti hoidsin värisevate kätega käes üheotsapiletit Londonisse. Kuupäev oli 24. jaanuar. Hinges oli meeletu rahulolu tunne. Ma ei olnud närvis kui oma pagasi ära andsin, teistele ''tsau'' ütlesin, lennukisse istusin.(Mainin veel, et ma polnud kunagi Londonis käinud ega lennukiga sõitnud) Kuigi see oli õine lend ja Londonis olin kohaliku aja järgi umbes 00.00 ja ma olin ju täiesti võõras kohas, ei olnud mul mingit hirmu oma tuleviku ees. Lennukist maha astudes oli võimas tunne ja siis alles hakaks kohale jõudma, mis ma teinud olen ja kus ma olen. Ma olen vaba!!!! Lõpuks ometi vaba, hakkan üksi oma elu elama, teen seda mida tahan. Olen suurest perekonnast ning terve elu õdede-vendade keskel olnud, niiet see vabadusetunne oli kirjeldamatult hea. Ma olin suures Londonis.. üksinda.. siis ma veel ei teadnud ega kujutanud ette, mis mind seal ees hakkab ootama.. 

                                                            Pilt Tallinna lennujaamas



VEEBRUAR

Olles umbes nädal aega Londonis olnud, hakkas mul juba raha otsa saama.. väga halb. Vot kui hea oli siis see tagantjärgi tarkus, et miks ma ei pannud rohkem raha kõrvale ja miks oli vaja nii palju laristada. Kibedaid pisaraid valades pidin natukene vanematelt raha küsima. Kuniks sain kuuendal veebruaril oma esimese töö. Olin juba lootust kaotamas, kui sain tööd Hiina take-away restoranis. Käisin nende akende eest mööda ja nägin silti ''Telephonist required''. Kõndisin hoogsalt edasi, CV'd näpus, kui sõber, kellega seal tutvusin, ütles, et ära ole loll ja anna kohe oma CV sinna. Noh, läksin siis sisse ja mul ei tulnud ühtegi sõna suust välja. Tema aga jõudis juba küsida sildi kohta, mis aknal seisis. Tööandja oli sõbralik ja muhe ja mind kutsuti proovipäevale järgmisel päeval. Ai kurat, minu esimene töö hakkab olema take-away restoranis, kus ma pean telefonitsi tellimusi vastu võtma? Ma rääkisin hästi inglise keelt, kuid ma ei olnud absoluudselt enesekindel ja kartsin väga. Mõtlesin, et ahh käin proovipäeval, nagunii ma ei jää sinna.. Mul on hea meel, et ma ikka otsustasin sinna jääda, sest seal kohtasin ma niivõrd armsaid inimesi ja tegelikult töötasin ma seal seni, kuni Londonist lahkusin. Taist pärit tüdrukuga suhtleme siiani ja ta läheb oma kodumaale tagasi ning ta kutsus mind Taimaale külla. Ka kokad ja ''driverid'' ehk kullerid olid megatoredad. Ma jäin kõigile silma, sest kõigi arvates oli mul imearmas nägu ning üldse olin ma kõigi jaoks niivõrd armas. Tundsin end seal väga hästi ja mind võeti kiiresti omaks. Seal kogesin oma esimese tsiklisõidu, kui kuller mind öösel koju viis. Nad sõitsid kõik seal tsiklitega ringi.. proovisin kanajalgu ja muid huvitavaid toite, ja õppisin paremini inglise keelt ja brittide väljendeid. ''shittin' hell, bloody hell, fuckin' hell, CHEERS'' jnejne



King size latte tegi päevad paremaks, siis ei teadnud ma Costast midagi


MÄRTS

Ma polegi päris kindel kas ma mõtlesin sellele veebruaris või märtsis. Igatahes tahtsin omale teist töökohta. Hinnakas avati alati kell neli või viis õhtul ja oli avatud kella 23ni või südaööni. Seega mõtlesin, et mul oleks ju aega enne seda kuskil mujal tööl olla. Käisin siis niisama ringi ja jagasin tol päeval ära ainult kaks CV'd. Ühe neist kohvikusse, kus ma hiljem tööd sain. Kirjutasin sellest ka oma varasemas postituses. Selleski kohas töötasin ma seni, kuni Inglismaalt lahkusin. Veel enne kui ma seal tööd sain, käisin ma proovipäevadel ka sellises kohas nagu KFC. Jah, tõepoolest. Pärast teist päeva sain aru, et mina ei lase end niimoodi alandada nagu neil seal kombeks. ''Laura, mine praegu korista lauad ära ja pühi põrandad ära, vaheta prügikott ära jne'' Käige persse.. Inimesed seal olid ikka erilised värdjad kaa, üleoleva suhtumisega, et nad burksivalmistamises nii proffessionaalid on. Eriti oli manager ja Hollandist pärit eriti jube tüdruk. Ühel päeval kui tööl pidin olema, läksin kohale ja ütlesin, et leidsin parema koha ning ei soovi siin enam tööl olla. Küsisin veel oma raha järgi, sest esimesel päeval räägiti, et poovipäevad on tasustatud. Teine päev läksingi rahale järgi ja sain umbes kümne tunni peale kokku 47 naela, ja mingid sendid. Primarki minek ja uus elu kohvikus ja Hiina restos võis alata. Tolles kohvikus töötamine muutis mu elu, ilma liialdusteta. 

Märtsis tuli ka Nele Londonisse!


Nahktagi Primarkist KÜMNE NAELAGA! Aga kahjuks jätsin selle Londonisse :(









APRILL

Aprillis läks elu juba tavaliselt. Enamasti läksin kella poole 8ks hommikul kohvikusse. Olin kolmeni, vahel neljani. Tuulasin peale seda niisama ringi, kuna polnud piisavalt aega, et koju minna nign läksin siis kella viieks, vahel ka kuueks uuesti tööle. Kui olid vabad päevad, saime Nelega kokku ja käisime igal pool ringi. Uudistasime erinevaid kohti, nagu M&M pood, Westfieldi kaubakeskus, erinevad pubid, baarid jne.. 14. aprill läksime uuesti centralisse, Tower Bridge juurde. Kuna sel päeval oli mu isa sünnipäeva otsustasime minna sinna kõrvale kohe sööma. See oli väga peen koht ja arve läks küll megapalju, aga toit(ja jook) olid seda väärt. Sel kuul, sel ajal nautisin oma Londoni elu täiel rinnal. Mul ei tulnud kordagi koduigatsust või igatsust oma pere järgi, sest selleks ei jäänud lihtsalt aega. Koguaeg oli midagi teha. Isegi, kui oli vaba päev, oli päev sagimist täis.  



Sall ilmselgelt primarkist, mis kahjuks mul ära kadus. Maksis üks nael.



Minust sai latte sõltlane,  ostsin igal hommikul tööle minnes keskmise hazelnut latte, Costa oli parim. Parem kui Starbucks!


MAI

Kui sain teada, et mu vanaema tervis on halvemaks läinud, otsustasin koju lennata ja paar päeva perega veeta. Täpset kuupäeva ei mäletagi, viiendal mail vist lendasin..igatahes oli see maikuu alguses. Olin neli-viis päeva Eestis. Need päevad läksid megakiirelt ning kui ma Londonisse tagasi lendasin, muutus mu elus väga palju. Kohvikusse tagasi minnes nägin köögi seinal kellegi CV'd rippumas. Pildil oli megakena noormees ning mõtlesin endamisi, et issakene, ma tahan teda näha. Küsisin siis CV'l oleva poisi kohta ning mulle öeldi, et ta tuleb homme teisele proovipäevale. Järgmine päev ootasin teda suure huviga. Kas ta on päriselus ka nii kena, miks ta just siia tuli, mis on tema lugu? Nägin ka seda, et ta on Itaaliast. Uksest sisse astudes tervitasin teda. Ta teretas mind kiirelt ja läks vahetas oma särgi viie sekundiga ära. Nägin, et ta oli väga närvis. Kohvi serveerides ta käed värisesid nii, et ma kartsin, et ta pillab selle maha. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasime suhtlema ja ta hakkas klientidele väga meeldima. Kahjuks läks ta varsti meilt minema, sest ta ei saanud lõpuks juhatajatega ja ülemusega väga hästi läbi. See aga ei takistanud meid suhtlemast. Ta käis ikka kohvikus külas ja käisime väljas. 14. juuli teadsid juba kõik, et me oleme paar. Armastus tekkis kiirelt, sest me oleme väga sarnased. Meie maailmavaated, muusikamaitse jnejne. Olen õnnelik, et tee meid kokku viis, poleks osanud parimas unistuseski teda oodata või tahta. 








JUUNI

Nelel oli sünnipäeva tähistamine. Kuidagimoodi saime Mahiki klubisse. Olime megapõnevil, sest sinna sai listi alusel ning seal käisid paljud kuulsused. Nt paar päeva oli seal käinud John Newman! See pidavat olema ka Rihanna üks lemmikklubisid. Olin sel päeval hiina restoranis kella kümneni tööl. Nele tuli natuke enne kümmet mu tööle ja sättisime seal koos. Liikusime linna, jõime enne klubisse minemist paar siidrit pargis ära ja pidu sai alata. Megalahe oli, mõlemad jäime rahule. Juunis toimusid igasuguseid grillimised mu kohviku manageri juures. Suvi oli väga mõnusalt alanud. Kahju oli ainult sellest, et jaanipäeva ei saanud pidada, olin sel päeval tööl kah. 








JUULI

Elu läks ikka vanaviisi. Töö, töö ja veelkord töö. Kui juhtus olema vaba päev, saime Nelega kokku, tegime midagi Filippoga või sain Merjega kokku. Merje on üks eestlane, kellega Londonis tuttavaks sain. Teadsin sel ajal tuubimappi juba peas ning ei kandnud seda enam igalpool kaasas.  Rahulik, tavaline kuu, kus suuri sündmusi oli vähe. Noh, alustasime Filippoga oma suhet. Räägin, kuidas teised meie suhtest teada said.
 Ühel hommikul ei olnud kohvikus üldse tööd, niiet tegime töökaaslasega selfikaid. Saatsin ühe pildi meie Viberi kommuuni, kus olid kõik meie kohviku töötajad. Lisasin juurde, et ''very busy''. Filippo vastas poolunes, et ''goodmorning my angel. You are gorgeous, my Juliet ja musi smile'd'' Unisena arvas ta, et saatsin pildi ainult temale ning seepärast ta nii vastaski. Kui ma nägin, mida ta vastas, siis hakkasin naerma ja pärast ütlesid kõik, et nagunii nad said juba ammu aru, et midagi toimub. Naljakas ja armas lugu. Samal päeval oli järjekordne grillimine, kuhu me jalutasime käest kinni hoides. Kõik õnnitlesid meid nagu me oleks just abiellunud. 




See pilt on nii lahe..kuidagi nagu retrokas. Siin me veel paar ei olnud.



AUGUST

Viiendal augustil oli minu sünnipäev! Enne sünnipäeva tuli Stina minu juurde Londonisse, niiet see oli küll parim sünnipäev, mis mul seni olnud. Peale tööpäeva kohvikus tulid sinna mu töökaaslased ja Stina ja Merje ja sõime ja jõime. Kuna kõik teadsid, et ma armastan šokolaadi, tellis manager mulle extra šokolaadise tordi, kuhu oli peale kirjutatud ''Happy Birthday Laura'' Väga lahe õhtu oli ning pärast läksime veel osade inimestega baari edasi. Jäin päevaga väga rahule. Kuna Filippol polnud sel ajal tööd, oli tal rahaga kitsas käes ning ta ei saanud mulle midagi kinkida. Milleks mul üldse vaja midagi, kui minu kõrval on maailma kõige parem inimene, kes mind mõistab ja mind armastab just sellisena nagu ma olen. Pealegi on ta täielik romantik. Ta kinkis mulle kimbu punaseid roose ja tegi mulle ettepaneku, mis mul põlved nõrgaks võttis.  Ei, ta ei palunud mind naiseks, vaid kutsus mind endaga Itaaliasse tema juurde elama. Kahtlemata olin nõus. Ning augusti lõpupoole, täpsemalt 22. august läksime koos Lõuna-Itaaliasse. Jälle teadmatusesse, kuid seekord mitte üksinda. 









SEPTEMBER

Septembris nautisin elu Itaalias. Puhkasin täielikult. Üritasin keelt õppida aga sellest ei tulnud suurt midagi välja. Kuna ma ei tahtnud niisama kasutult passida, mõtlesin tööd otsida. Kahjuks oli selles linnas raske tööd saada, sest keegi ei rääkinud seal inglise keelt. Aitasin siis ta ema kodutöödes ja käisime niisama väljas. Lõpuks oli aeg sealmaal kui ma otsustasin Eestisse tulla ja siin tööd sada ja raha koguda ja mingi aeg tagasi minna. Kas siis Itaaliasse või Londonisse. Kui ma ei eksi, siis lendasin koju tagasi 22. september. Ma ei olnud varem nii palju nutnud, kui Filippoga hüvasti jättes. Me oleme ikka koos ja õnnelikud, sest varsti näeme me teineteist nagunii. Septembris jäin ma ka haigeks. Angiin lõi lihtsalt suvalisel ajal välja ja olin voodis pikali väga pikalt. Palavik alla ei läinud ja enesetunne ei läinud ka paremaks. Lõpuks anti mulle rohtu, mida müüakse ainult Itaalias ja on väga tugeva toimega. Pisikesest topsikust jõin lõhnata ja maitseta vedelikku ning pärast uinakut olid valud läinud, palavik läinud ja tundsin end väga hästi. 
 Sel päeval kui koju lendasin, sain õe Reiliga kokku ja kuigi ilm oli vihmane tundsin end ülihästi. Oli hea jälle kodus olla, kuid igatsus oli suur. Nii Filippo järgi, kui ka Londoni järgi. 








OKTOOBER

Oktoobri alguses sain tööle Zarasse. Olin nii õnnelik. Ma armastan oma tööd ja ma olen selle vähese aja jooksul nii palju arenenud. Oktoobris tegin kaotatud aja tasa, käies väljas õma õdedega ja sõbrannadega jne. Nautisin igat päeva oma kallis kodus. Samas kipitab iga päev südames mõte, et ma niiväga tahan tagasi minna, ma niiväga tahan oma kallist Filippot uuesti näha ja teda tugevalt kallistada. Ma niiväga tahan siit ära. Siin on kuidagi igavaks läinud. Ma ei ürita tunduda lahe või midagi, aga olin selle Londoni busy eluga juba harjunud. Koguaeg oli kuhugi kiire ja päevad olid tegemist täis. 







NOVEMBER

Novembris sünnitas mu õde pisipoja. Ta on nii pisikene ja armas ja habras. Nii tihti, kui saan ja viitsin, käin ikka õel külas neid vaatamas. Kahjuks aga olid sügiskuud halvad mu tervisele. Peale kojutulekut olen olnud juba kaks korda angiinis ja seda väikese ajavahega. Lõpuks andis arst mulle saatelehe mandlioperatsioonile. November oli peale nende sündmuste üsna igav. Töö ja töö.. Igatsesin väga Filippot. 

DETSEMBER

Detsember on olnud mitmes mõttes väga hea kuu. Nägin enda vanemaid uuesti üle aasta aja. Nemad elavad Soomes ja kui nad suvel mitu korda kodus käisid, olin mina Inglismaal. Kui nad koju jõudsid, rääkisime kõik poole ööni juttu ja nii hea oli neid uuesti näha. Nii palju oli, millest rääkida. Muidugi oli üheks heaks sündmuseks jõulud. Kurb oli ainult see, et kahjuks ei saanud minu  kallis Filippo eestisse tulla, ning mina ei saanud sinna lennata. Nii mööduski jõuluaeg ilma temata, nagu ka aastavahetus. Jõulud olid väga lõbusad. Sain kaks väga head raamatut, sussid, kruusi, koos teega jne.. ise ostsin endale jõuludeks VS kehasprei ja kehalosjoni. Jõulukuu on väga kiirelt läinud ja loodan, et ka jaanuar ja veebruar lähevad kiirelt, sest veebruaris näen ma oma kullakallist! 






Ongi aasta lõpukorral. Saaksin sellest aastast väga sisuka ja hea raamatu, sest nii paljudest asjadest jäi tegelikult kirjutamata, kuid arvan, et see postitus läks niigi pikaks. Tahtsin lõppu kirjutada oma uusaasta lubadused, mis tulevad väga põnevad, aga seda teen järgmisel korral. Loodan, et teil oli 2014 meeldejääv ja teguderohke, ning et uus aasta tuleb veelgi põnevam ja parem! Ilusat vana-aasta lõppu kõigile! :)

No comments:

Post a Comment